Naiskodukaitsjad käisid 13.-14. septembril sõdurioskuseid õppimas Sakalas

Septembrikuu kolmandal nädalavahetusel kogunesid Harju, Jõgeva, Tallinna, Valga, ja Sakala ringkonna naiskodukaitsjad Sakala malevasse, et läbida naiskodukaitse sõdurioskuste kursus, mis annab igale uuele liikmele esmased sõdurioskused, mis  võimaldavad tal kriisiolukorras tegutseda senisest pädevamalt, ning hulk naiskodukaitsjaid on motiveeritud täiendavalt õppima ja andma oma panuse Kaitseliidu ülesannete täitmisel. 

Juba esimesest hetkest oli tunda elevust ja kerget ärevust – paljude jaoks oli see esimene kord panna selga laiguline vorm, võtta selga kogu varustus ning astuda välja mugavustsoonist. Teooriatunnid Sakala malevas viisid kursuslased sidepidamise, kaardilugemise, relvade tundmise ja varustuse esmaste teadmisteni. 

Kui teooria selge, ootas ees sõit kaitseliidu kastiautos DAF, mis viis kursuslased Väluste harjutusalale. Seal algas tõeline välilaager: kursuslased jagati kahte jakku, valiti jaopealikud ning asuti püstitama jaotelki – see oli esimene proovikivi, mis nõudis koostööd, loovust ja kannatlikkust, seda kõike juba hilisõhtuses hämaruses. Laager püstitatud, koguneti kerghoonesse viimasesse tundi- välioskused. Viimane tund juhatas sisse kuidas ise ja teistega laagriala ja jaotelki jagades toime tulla. Millist riietust valida ja kuidas jaotelgis ööbida, jaotelgi ahjukütmine, valve ja  laagri rutiin ning kateloki kasutamine ja katelokis toidu valmistamine – kõik need tegevused muutsid metsalaagri tõeliseks ellujäämiskooliks ja enamus kursuslasi tegid seda sellisel viisil esimest korda.

Pühapäeva varahommikune vihmahoog ei heidutanud kursuslasi. Laager ärkas varakult, katelokid kolisesid, hommikukohv ja hommikusöök valmis sõbralikus koostöös. Seejärel liikusid kursuslased varjumise ja maskeerimise tundi, kus õpiti kasutama individuaalseid maskeerimisvahendeid. Õpiti, kuidas jääda märkamatuks vastastele ja sulanduda loodusega. Praktilised harjutused maastikul avasid uusi oskusi: kuidas liikuda jaona pidevalt muutuvas looduslikus keskkonnas, milliseid käemärke kasutada, et infot mitteverbaalselt edasi anda.

Kogu kursuse krooniks oli lõpurännak, mille kontrollpunktides tuli näidata sidepidamise oskusi, valmistada katelokil lõunasöök ning püstitada telk ebasoodsates tingimustes. Meeskonnatöö, vastupidavus ja nutikus pandi proovile igas etapis ning sidepunktis edastatud sõnum tekitas kursuslastes arusaamatust ja naerukihinaid. Kõigepealt tuli raadio kokku laduda, siis tuli läbi viia sidekontroll ja seejärel edastama sõnum - „ Heksogeen on urotropiini nitraat“. Keerukas ülesanne sõnumi edastamisel pani kursuslasi parajalt proovile, sõnumi edastamisel võeti appi nato tähestik et korrektne info saaks edasi antud.

Kui kursuslased lõpuks Sakala malevasse tagasi jõudsid, ootas neid soe kohvilaud kringliga ning pidulikult ulatati kätte Sõdurioskuste BVÕ tunnistus – märk sellest, et nad on valmis astuma järgmist sammu naiskodukaitses. 

See nädalavahetus Viljandimaa metsades ei olnud lihtsalt õppus – see oli kursuslastele tõeline eneseületus, mis tekitas huvi ja küsimusi – mis saab edasi? Naiskodukaitse uued liikmed tõestasid, et julgus, koostöö ja tahe õppida viivad sihile ka kõige keerulisemates oludes ning kursuslaste soov on, et edaspidi relvade tundmisele lisaks toimuksid ka laskeharjutused ning kursus ise võiks olla pikem ja põhjalikum.

Fotod: Gertu Viiask ja Gunnar Teas