Lääne naiskond üleriigilisel koormusmatkal

Rajale mindi reede õhtul kell 23.20, ootusärevusega, et mis tuleb ja mis saama hakkab. Teada oli, et rada on linnulennult 33km, läbisime me aga enam kui 50 kilomeetrit. Koormusmatk oli raskesti läbitaval maastikul, kus sageli tuli ületada erinevaid veetakistusi, läbi murda võsast mis oli vähemalt rinnuni. Enamasti olid riided märjad, sest kaste tegi oma töö aga ega see siis meie indu rada läbida vähendanud.

Varem me sellises koosseisus ühelgi matkal käinud polnud, väike ärevus oli,et kuidas klapib. Meeskonnatöö oli super, selle kinnituseks ka meeskonnatööna ühes punktis „taevatrepi“ läbimine. Sellise tiimiga on privileeg koos võistelda.

Enim jäi veel meelde jõeületamine kummipaadiga, ülesanne sai edukalt täidetud ning meie ja varustus jäid kuivaks ka. Rakulkaga saime nö loomi püüda, meie poolt jäid need märklauad tabamata aga kuna me lasime väga ruttu mööda, korjasime sealt siiski head punktid.

Üks punkt oli keskkonna teemal, seal saime prügi sorteerida ja viktoriinile vastata. Ega see sorteerimine polegi nii lihtne kui alguses tundub, aga kambapeale saab ikka tehtud ka. Hommikul vara oli meil paintballi lahing, hämar, udune, unine aga nii kui aeg käima läheb, oled kohe valmis tegutsema.

Lisaks saime ühes punktis telefoni ühendada ja sidekontrolli teha ja kooditabeliga sõnumit dekrüoteerida. Kauguste mõõtmine oli ka alguses pähkel, aga lahendasime selle diplomaatiliselt meeskonna tasemel ja asi toimis. Kodutütre saime ka edukalt riietatud, sest Margel õnneks on kodus üks olemas ja ta oli lahkesti nõus neid teadmisi meiega jagama. Meditsiiniülesanne tekitas meil jutuainet pikemaks ajaks, samuti tankid versus soomustranspotöör.

Luure ülesandest pikalt ei räägiks, siis me ragistasime ikka mõnuga metsas, ületasime oja, mis on suurem kui meil Hiiumaal jõed aga luuratud me saime.

Vastutegevusega me väga pahuksisse ei sattunud, vaid viimasel ööl kui üritasime mingit osa läbida mööda põlluvaheteed, ootas üks onu meid kraavis. Loovutasime talle ühe elu ja panime raginaga metsa tagasi.

Lõpujooksu me tegime ka ära, sest oli teada,et saun ootab. Peale kahte ööd metsas märjana, oli oluline kondid jälle soojaks saada.

Boonuseks oli ka see, et saime rajal mõned minutid tukkuda, sest jõudsime piisava varuga järgmisesse punkti. Mõnikord annab see 10minutit suigatamist täiesti uue energia juurde. Loomulikult ei saa unustada meie toetajatiimi, koosseisus Eda Loik ja Karel Kelder. Ma ei teadnud,mida toetajatelt oodata, aga see ületas igasugused ootused. Ka Julia, kes on palju kordi rajal olnud, ütles, et sellist toetust pole ennem olnud, aitäh teile!