Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Veidike hundijuttu... Veidike hundijuttu Juuni alguses aset leidnud õppusel HUNT osalesid naiskodukaitsjad taas väga erinevates rollides. “ Erialaõpe Koostöö Meditsiin Õppused Rahvusvaheline Side ja staap Toitlustamine ← Eelmine Raamatuväärilised seiklused ja tarkused Naiskodukaitsest Järgmine → Heidi Tormet - elustiililt naiskodukaitsja Veidike hundijuttu. . .

Veidike hundijuttu...

6. sept. 2017

Juuni alguses aset leidnud õppusel HUNT osalesid naiskodukaitsjad taas väga erinevates rollides.

Allpool on mõnede osalenute mõtted ja kirkamad muljed toimunust: saame teada, kellega sidespetsialistid staabis koostööd teha armastavad, kuidas „staabikad“ luuret tegid ning mis Naissaarel metsa vahel hallutsinatsioone tekitas. Lisaks veel pisut selle kohta, kuidas Mereväe kokad arvasid, et kaitseliitlastele nende tehtud toit ei maitse, ning kuidas staabis toimuvat saab kõrvalt jälgides lausa detektiivisarjaga võrrelda. Kõige lõpuks aga lugu sellest, kuidas vapper noor naiskodukaitsja pea ees tundmatusse sukeldus ning erinevatest sekeldustest ja lahingumöllustki hoolimata iga hetke õppimiseks kasutas.

 

Heidi Tormet:

"2017. aasta HUNT oli osadele sidespetsialistidele Sisekaitsekompaniis järjekorras juba neljas HUNT. Tavaliselt nelja-viieliikmelises meeskonnas on aastate jooksul meie jaoks tööjaotus ja ülesanded juba välja kujunenud ning töö toimub vahetustega. Seekordsel Hundil oli meid kolm endist staabiassistenti ja üks kaitseliitlane, kes sarnaselt eelmisele aastale pidid kogu kompanii sidet korraldama. Katsumusi pakkus 2017. aasta HUNT-il kompaniist eraldi loodav teine kompanii, mis koosnes kolmest erinevast rahvusvahelisest rühmast: lätlastest, soomlastest ja leedulastest.

 

Sideinimesed täitsid oma traditsioonilisi ülesandeid: täitsid side-/lahingpäevikut, tegelesid sideprotseduuridega kompanii, rühma ja pataljoni tasemel, tagasid ja hooldasid sidevahendeid.

.

Kuigi selle aasta õppuse ajal oli sidepidamist juhtimispunktis oodatust vähem, saadeti siiski kaks liiget sidejaost üheks päevaks koos kompanii teiste üksustega ülesandeid täitma Naissaarele, kus oli side levi erinevatel põhjustel äärmiselt keeruline tagada. Aga enne õppust eelneb alati ka mitme nädala ja kuu jagu tööd: töövahendite valmisseadmist, jaamade programmeerimist, sidekäsu läbitöötamist ja õppuseks kutsungite loomist ning palju muud administreerivat tööd.

 

Üldiselt võis õppusega rahule jääda. Iga kord õpime vähemalt natuke midagi uut, oleme sunnitud uues olukorras kiirelt reageerima ja lahendusi leidma. Saime kinnituse, et meil on hästi toimiv meeskond ja veedame koos toredalt aega. Kòige toredam on see, et aastast aastasse on teisel pool raadiojaama meie oma ringkonna staabiassistent vastas. Meie üksuse jaoks on see aasta tähtsam väljaõppeline üritus ja selle lõppedes jääme juba kohe uut ootama."

Veidike hundijuttu...
Foto: Lea Överus

Anete Merilin Leetberg:

"Kaitseliidu õppusel HUNT olid abiks ka staabiassistendid Naiskodukaitse ridadest. Kaitseliidu staap tegi tihedat koostööd Politsei- ja Piirivalveameti ja Mereväega ning üheskoos saime erinevatest allikatest kuuldu lahingpäevikusse kirja. Igav staabi tubades ei hakanud, sest tegevust jagus. Kes kirjutas üles meeskondadelt tulnud info, kes täitis lahingpäevikut, kes jälgis merevaatluspunktidelt tulnud infot. Kõik oli hästi korraldatud ja staabis tööülesannete lahendamise juures väiksem kogemustepagas takistuseks ei olnud.

 

Seda, kuidas töö staabis toimib, oli tõesti huvitav jälgida. Nägin pidevalt üldist pilti, kes kus on ja mis igal hetkel toimub. Laupäeva õhtupoole oli suurel ekraanil kuvatud pilt UAV (mehitamata õhusõiduk, ing unmanned aerial vehicle) tegutsemisest Naissaare kohal. Oli äärmisel kütkestav uurida, kuidas selline tööriist antud olukorras kasulikuks osutus. Masin käis tsüklitena vastaseid pildistamas ja saarel toimuvat uurimas.

 

Õppus oli põnevalt üles ehitatud. Stenaarium sisaldas endas erinevaid mängulisi olukordi. Näiteks toodi staapi käsk, mille kohaselt tuli inimesed Kultuurikatlasse saata. Kuigi tegu oli allkirjastamata dokumendiga ja dokumendi sisu ei oleks tohtinud tõsiselt võtta, ei suudetud seda aga koheselt taibata ja alles hiljem saime aru, et selle kirjateose ainuke eesmärk oli staapi eksitada."

Evi Gulbis:

„Taas üks hea ja kasulik õppus ja seejärel 14 tundi magusat und on selja taga. Õppuse huvitavam kogemus oli hallutsinatsiooni (võis olla ka miraa¾, aga ei ole kindel) nägemine. Minnes dessandiga Naissaarele, sain rännaku ajal teate, et eespool on ootamas haigestunu. Jätsin oma suurema kandami maha ja asusin kiirelt teele, hädavajalik meediku varustus seljas. Umbes kilomeetri möödudes nägin ühtäkki eespool metsas puude vahel veoauto kuju. Mõtlesin, et oh, ometi jõuan pärale, aga imelik - saarele ikka veoautoga ei tulda ja saare enda veokid ei saa seal olla. Ka ei ole need veokid just päris sellised. Järgmisel hetkel vaatasin, et no ei ole autot. Veidi hiljem nägin uuesti suure veoki kuju ja siis see kadus taas. Et selle vahemaa läbimisel haigestunut ikka veel ei leidnud ja tundsin, kuis keha meeletu kiirusega kuumeneb, peatusin, et tema asukohta täpsustada. See mind ka päästis. Sain kiivri peast, et end maha jahutada, ja aega, et puhata ja täiendavalt vett juua.


See oli hea praktiline kogemus juba teoorias õpitu juurde – sellise ilmaga rännates ja madistades peab kogu aeg ja vähehaaval vett jooma. Vee joomine alles siis, kui juba janu tunned, on hilinenud joomine ja ei pruugi enam päästa.“

Veidike hundijuttu...
Foto: erakogu

Annely Koolmann:

„Nagu mul juba traditsiooniks saanud, osalesin ka sel aastal Kaitseliidu suurõppusel HUNT Sisekaitsekompanii 227 väliköögis.

 

Iga õppus on eriline ja annab ohtralt uusi kogemusi erinevate olukordadega hakkamasaamiseks. Kui enamasti oleme ikka harjunud toimetama metsas, siis sedapuhku seadsime oma köögi üles lausa Mereväebaasi territooriumile söökla juurde. Meie köök osutuks kogu õppuse ajal väga populaarseks kohaks. Uudishimulikke jätkus ja meie toimetamisi jälgiti. Ameeriklased viskasid nalja, et neile meeldiks meie Rootsi katelt ka oma koduaias omada.

 

Olukord oli sedakorda kummalisem, et toitlustasime vaid enda kompaniid ja kõik teised said kõhutäied Mereväebaasi kokkade poolt, kuid möödakäijad uurisid ikka, mis meil toiduks on ja kas nad võiks hoopis meie potist süüa. Kui omadel olid kõhud täis ja nende laevale järelegi lehvitatud, siis oli nii mõnelgi välismaalasel võimalus meie kartulipüreed ja mulgikapsast proovida. Sõid ja kiitsid.

 

Mereväebaasi kokad olid natuke mures, miks me eraldi süüa teeme ja kas meestele ei maitse kohaliku söökla poolt pakutav toit. Selgitasime, et meil on vaja erinevates olukordades köögiga toimetamist harjutada.

 

Lahedaid seiku oli veelgi. Üks rühm sõdurpoisse harjutas marssimist ja meist möödudes võeti laulgi üles. Samuti oli meie köögimeeskonnal võimalus uudistada miinilaev Ugandit, kus meile väga lahe ekskursioon tehti ja elu laevas tutvustati.

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et ka köögi jaoks oli õppus edukas ja olime oma ülesannete kõrgusel. Saime kinnitust, et meie köök on valmis vajadusel kiiresti reageerima ja olukorrale vastavalt kohanduma. Siinkohal veel kord suur-suur tänu ja sügav kummardus minu köögi super naiskonnale: naiskodukaitsjatele Inge Lahele, Merle Toomparkile ja Anne Likoldile ning kodutütar Grete-Kai Saarele. Sellise ägeda meeskonnaga ei ole ükski ülesanne võimatu!“

Elisa Jakson:

„Naiskodukaitsjad osalesid õppusel HUNT ka CIMIC-u (tsiviil-sõjaline koostöö, ing civil-military co-operation) üksuse liikmetena. Üldiselt möödus õppus meie jaoks väga rahulikult, nii et peale valmisoleku suurt midagi teha ei olnudki. Ka kohalikud inimesed suhtusid õppusesse hästi ja „tulekahjusid“ kustutamiseks ei tekkinud.

 

Küll aga oli põnev minul – istusin CIMIC-u staabiassistendina staabis ja jälgisin „mängu“. CIMIC-u üksusele oli testimiseks antud põnev sidesüsteem, mille abil saime üksteisega suhelda nagu raadioside abil, kuid lisaks oli meil veel ka jututoateenus“ ning minul staabis arvuti taga istudes võimalus näha, kus keegi meie CIMIC-u inimestest parajasti asus. Sedasama süsteemi kasutasid ka PSYOPS-i (psühholoogilised operatsioonid, ing Psychological Operations) inimesed, et meile teada anda, kui nad midagi teevad – et me teaks mitte reageerida. Väga põnev oli seega oma arvutiekraanil näha näiteks teksti „Intsident Uudis, 2 min“ ja siis paari minuti pärast näha, kas ja kuidas staabis saginaks läks, kui staabitöötajate meiliaadressidele mingi huvitav kiri võltsuudisega saabus. Kõige põnevam oli aga jälgida seda, kui staapi saabus valekäsk ning staabitöötajad tükkhaaval puslet kokku panema hakkasid ning lahendini jõudsid. Nagu oleks teleriekraanilt mingit detektiivisarja vaadanud!“

Veidike hundijuttu...
Foto: Lea Överus

Eilike Sõber:

„Mina, staa¾i poolest veel suhteliselt kogenematu naiskodukaitsja, olen senini üritanud olulisematest ja rohkem vastutust nõudvamatest ülesannetest hoiduda. Ent kui mulle pakuti neljapäevase etteteatamisega võimalust osaleda Kaitseliidu suurõppusel HUNT, olin koheselt nõus. Kuna mul vajalikku varustust endal olemas polnud, alustasin kibekiiret otsingut, lootuses see kusagilt leida ja kokku saada. Õnneks sellega probleeme ei tekkinud. Nii möödusid need paar päeva, täis ootusärevust ja lõputuid küsimusi: kuhu ma lähen? Kuidas lähen? Mida tegema hakkan?

 

Vastused neile hakkasid ilmuma õige pea. Kuhu ja kuidas, see oli teada. Küll aga polnud mul õrna aimugi endale määratud positsiooni sisust. LNO ehk sideohvitser (ing liaison officer): mis imeloom see veel on? Vaatamata kaasvõitlejate selgitustele ning julgustusele oli mul eesootava osas kerge hirm. Kohale jõudes ning aja edenedes sain aru, et muretsemiseks polnud põhjust. Esiteks olid sõbrad naiskodukaitsjad kõiges nõu ja jõuga toeks. Lisaks oli mulle määratud leedulaste rühm tegelikult täis toredaid ning kogenud mehi, kes kõiges professionaalselt tegutsesid. Seega polnud mul vaja neile käehoidja olla, pigem sain jälgida nende tegevust patrullis ja lahingus ning ise kõigest sellest õppida.

 

Õppust vaadeldes sain kõigepealt selgeks, et sõduri elu ei koosne vaid relva täristamisest ning ringi jooksmisest. Palju tuleb passida, nii kaitses olles vastast oodates kui ka lahingus varitsedes. Samas on nendel pausidel ka omad plussid: aega saab kasutada puhkamiseks, söömiseks ja kaaslastega info vahetamiseks.

 

Kõige eredama kogemuse jättiski mulle Naissaarel toimunud vastase kahjutuks tegemise läbimäng. Väga huvitav oli jälgida üksuste tegutsemisviise ning omavahelist koostööd. Mõistsin kommunikatsiooni ning sidevahendite toimimise olulisust, sest infovahetusel põhineb koostöö ning edasine tegevuskava.

 

Lahingu lõppedes ootas pikk reis tagasi mandri suunas ja kaasavõetud paks jope õigustas end tugevas meretuules igati. Öeldakse ju, et pole olemas kehvasid ilmastikutingimusi, on vaid ebasobiv riietus. Hilisõhtul saabudes ootasid mahajäänud kaaslased kail ning pärast pikka ja sündmusterohket päeva ei saakski olla midagi paremat kui tassike kuuma teed ning muljetamine sõpradega.

 

Viimasel päeval toimus Mereväebaasi territooriumil massirahutuseohje lõpuharjutus, mida oli huvitav jälgida (mina tegin seda esmakordselt). Edasi ootas varustuse pealelaadimine ning sõit ühisele burgerisöömisele. Minu jaoks ei möödunud see siiski ilma äpardusteta. Pärast söömist ning elavat arutelu õppuse teemadel selgus ühtäkki see, et minu kott, mis oli sihtpunkti saadetud teise transpordiga, maandus vales kohas! Algas veel viimane missioon: saada kätte kaotsiläinud varustus. Ka selle situatsiooniga ei tekkinud suuremaid tõrkeid ning mina ja mu asjad leidsime taas teineteist. Siit loo moraal: enda kotti ei tasu ripakile jätta!

 

Kui mina ja mu rändurihingega kola lõpuks tagasi jõudsime, oli pidu läbi ning enamik rahvast koju läinud. Polnudki enam teha muud, kui võtta ette retk kodu poole ja saata enne minekut veel teavitav sõnum: „ENDEX“.“

Kodulehe tegemine

Veidike hundijuttu

Veidike hundijuttu

Allpool on mõnede osalenute mõtted ja kirkamad muljed toimunust: saame teada, kellega sidespetsialistid staabis koostööd teha armastavad, kuidas „staabikad“ luuret tegid ning mis Naissaarel metsa vahel hallutsinatsioone tekitas Lisaks veel pisut selle kohta, kuidas Mereväe kokad arvasid, et kaitseliitlastele nende tehtud toit ei maitse, ning kuidas staabis toimuvat saab kõrvalt jälgides lausa detektiivisarjaga võrrelda Juuni alguses aset leidnud õppusel HUNT osalesid naiskodukaitsjad taas väga erinevates rollides.

Veidike hundijuttu. . .

www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse