Metsalaager pani proovile naiskodukaitsjate vastupidavuse

Peale varustuse ja toidukraami pealelaadimist hüppasime ka ise kasti ning sõit Pahklasse võis alata. Autojuhiks ja abiinstruktoriks oli kogenud Naiskodukaitse toetajaliige Kristo, kes oskuslikult auke vältis ning meid turvaliselt mõlemal päeval sihtkohtadesse toimetas.

Laagri püstitamise alla kuulub ka WC ehitamine

Kohale jõudnud, hakkasime otsekohe tegelema laagri püstitamisega. Esmalt seletas instruktor Kaju lühidalt ja näitlikustatult paberil laagri püstitamise põhimõtteid. Seejärel asusime asja kallale ning panime telke mitu korda üles ja kokku. Telgi korstna ja ahju kokkumonteerimine andis põhjust koguni esmaabipaki väljaotsimiseks. 

Telgid püsti, asusime järgmise tähtsa laagri komponendi – WC – rajamise juurde. Selleks tuli valida telgist vähemalt 50m kaugusel asuv metsa sisse jääv ala. Kuigi iga telgi (meil oli kolm telki) kohta tuleb üldiselt teha üks WC, siis meie siiski laagri kestvust ning inimeste arvu arvestades piirdusime üheainsaga. Tublimad kaevasid kivisesse pinnasesse kangekaelselt auku, mis eeskirjadekohase 1m asemel jäi küll 60cm sügavuseks. Istumispuu saagisid Kairit ja Kristo parajaks kahemeetriseks jupiks ja seljatoe meistritel lausa tükke lendas, kui nad oma taskunugadega sobivat seljatuge hööveldasid. Teised samal ajal jälle otsisid kokku sobivaid lehtpuuoksi metsaääre tihendamiseks ja WC maskeerimiseks.

Jalutasime metsatukast eemale ja kõndisime paarikümne meetri kaugusel kontrollimaks, kas meie rajatis ikka piisavalt hästi loodusesse sulandub. Kõik oleneb sellest, kummalt poolt langeb valgus, aga üldiselt näeb metsa sisse inimsilm 10 m kaugusele. Saime teada, et valge värv metsas on väga silmatorkav ning WC-paber peab olema kaitsevärvi või vähemasti peidetud.

Orienteerumine ja miiniväli

Enne lõunat viis instruktor Kaju läbi topograafiateemalise loengu. Jagati välja kompassid ning tegime kaardiülesandeid. Saime selgeks, mida tähendavad terminid nagu magnetasimuut, direktsiooninurk. Peale lõunat asuti paarikaupa 10-minutiliste vahedega orienteeruma. Rada oli põnev ning pani meid äsja õpitut rakendama. Läbida tuli üle 6 km, loodushuvilistel tuli kokku isegi 10 km.

Laagripaika jõudnud, tuli meil aga kohe järgmisi raskusi ületama minna. Nimelt olid instruktorid Kaju ja Kruus meile vahepeal valmis pannud miinivälja, mis nüüd paarikaupa läbida tuli. Jaanikal ja kodutütar Kärolil õnnestus rada läbida kiireima ajaga (8 min), õhkimata seejuures ühtegi miini.

Kui kõik miinivälja olid läbinud, alustasime õhtusöögiga, mis oli kaitseliitlaste Kaju ja Kruusi sõnul vägagi rikkalik.

Vaikus enne tormi - riukalikud instruktorid

Õhtusöök oli aga kui vaikus enne tormi, sest lebomati peal lösakil lõkkel küpsevaid grillvorste jälgides ning katelokis valmistatud kartulipüreed süües ei oleks pähegi tulnud, et ees ootab ligi 5 tundi kestev ja 12 km pikkune öine rännak mööda erinevaid metsa- ja kruusateid. Taskulambid sai igal juhul asja eest kaasa võetud. Jällegi tuli meil koordinaatide järgi oma suunda seada ning viimastes punktides olid vastas ka instruktorid, kes andsid erinevaid ülesandeid,kas siis kompassi abil mõni koht kaardi peal leida või katelokiga vett keeta ilma priimust tikkudega süütamata. Jalad saabaste sees andsid end lõpuks valusalt tunda ning paljudel tuli endaga kõvasti vaeva näha, et võiduka lõpuni jõuda. Järgnes öine miiniväli punaste lampidega, kuigi kella poole viieks hommikul oli juba enam vähem valgeks läinud. Ja alles siis lubasid karmid instruktorid meid magama minna. Leebuti isegi sedavõrd, et hommikune äratus lükati kella 7.00 pealt 8.00-le.

Järgmine päev oli pühendatud laskmisele sportrelvast. Grupp jagati kaheks, osad läksid esmalt püssi laskma, teised püstolit, pärast vahetati. Paljud olid juba kogenud laskjad, mõnel oma relvgi kaasas, aga oli ka algajaid, kes said ülikannatlike õpetajate käe all laskmisega tutvuda.

Üritus oli väga põnev ja jääb pikaks ajaks meelde.