Naiskodukaitse loomine

Naiskodukaitse (NKK) on 2.septembril 1927 Kaitseliidu ülema käskkirjaga loodud Kaitseliidu (KL) eriorganisatsioon.

Naiskodukaitse ellukutsumisel oli eeskujuks paljuski Soomes juba populaarsust võitnud samalaadne Lotta Svärd organisatsioon, mis loodi 1921.aastal sealse Kaitseliidu toetuseks. Soomes tähendas põhjanaabrite Kaitseliidu toetamine erinevatel viisidel raha kogumist, varustuse õmblemist ja toitlustamist mitmesugustel üritustel.

Mõlema isamaalise organisatsiooni – Kaitseliidu ja Naiskodukaitse - arengule andis tõuke Nõukogude Venemaa poolt Eestis mahitatud kommunistlik riigipöördekatse 1.detsembril 1924. Esimesed Naiskodukaitse jaoskonnad, tookord küll Kaitseliidu naisüksuste nime all, loodigi detsembris 1924. Esimeseks nende hulgas võib pidada KL Tallinna Maleva Kalevi malevkonna juurde Eesti Naisseltsi Tallinna juhatuse poolt ellukutsutud naisüksust “Lindade kompanii” nime all.

Ka Eestis sai Naiskodukaitse asutamise põhjuseks asjaolu, et riik ootas Kaitseliidu ülesehitamisel abi kõigilt oma kodanikelt. Riigikaitselistes vaidlustes olid poliitikud 1927.aastaks jõudnud üksmeelele, et Eesti riik vajab oma iseseisvuse kindlustamiseks vabatahtlikkusel põhinevat riigieelarve välist reservväge. Lisaks - iseseisva keskkorraldusega naisorganisatsiooni loomise tingis ka vajadus naiskodukaitsjate ühtseks koolitamiseks riigikaitse ülesannetest lähtuvalt.

Naiskodukaitse idee ja väärtushinnagud

Naiskodukaitse loodi ajal, mil Eesti iseseisvust ja identiteeti toetas rahvuslusidee, mille üks olulisi komponente oli kodaniku altruistliku, riigi heaks antava panuse väärtustamine. Naiskodukaitse oli põhimõtteliselt apoliitiline, erakondade - ülene organisatsioon. Sellest arusaamast tulenesid ka Naiskodukaitse tegevuse ideoloogilised alused: rahvuslikkus, altruism, demokraatlik mõtteviis ja naiste emantsipatsioon. Seega, organisatsiooni liikmed vastutasid võrdselt kõigi organisatsiooni eesmärkidest tulenenud ülesannete täitmise eest. Naiskodukaitse liikmed tegid tolleaegsetest oludest lähtuvalt rasket füüsilist tööd isamaa heaks– sellest isiklikku kasu eeldamata ja tasu nõudmata.

Naiskodukaitse liikmeskond ja juhid

Enne Teist maailmasõda kuulus Naiskodukaitse ridadesse pea 17 000 liiget üle Eesti. Naiskodukaitse oli oma aja kohta väga edumeelne naisorganisatsioon. Sellesse kuulumine oli ühiskonnas ehk seltskonnas, nagu tol ajal öeldi, prestiižne, sest liikmeks vastuvõtmisel kaaluti soovijaid väga hoolikalt. Enamuse liikmeskonnast moodustasid vastutust kanda oskavad ja haritud naised nagu taluperenaised, õpetajad, kontoriametnikud. Naiskodukaitse juhtkond koosnes eranditult Eesti ühiskonnas tuntud ja tunnustatud tegelastest, kes ka, kui vaja oma tõekspidamiste nimel ei riskinud isikliku heaolu ega ametikoha kaotusega.

MARI RAAMOT (1872 Tarvastu – 1966 New York) oli Naiskodukaitse esimene esinaine aastail 1927 – 1936. Sündis Mulgimaa taluperes, õppis kodumajandust Königsbergis, Kielis ja Leipzigis. Asutas 1911.aastal Tartu lähedal Sahkapuu talus Eesti esimese kodumajanduskooli ja juhatas seda kuni 1918.aastani. Oli põllumajandustegelase ja poliitiku Jaan Raamoti abikaasa, laulja Aino Tamme õde.

Pani aluse Naiskodukaitse organisatsioonile ja kujundas selle oma tõekspidamiste järgi. Sunniti esinaise kohalt lahkuma tugevnenud poliitilise surve mõjul, mis üritas rakendada apoliitilist organisatsiooni 1930.aastate teisel poolel Eestis valitsenud ainupartei Isamaaliidu huvides. Emigreerus 1944.aastal Saksamaale ja veetis ülejäänud elu paguluses.

ERIKA OSKAR – MÄNNIK (1894 Viljandi – 1971 Viljandi)  oli NKK esinaine aastail 1937 – 1940, enne seda NKK Sakala ringkonna esinaine ning NKK peasekretär. Lõpetas aastail 1915 – 1918 kõrgemad põllumajanduskursused Moskvas õpetaja kutsega, töötas Viljandi Gümnaasiumis õpetaja ja juhataja abina. Tema abikaasa, Olustvere Põllutöökooli juhataja ja suurmaaomanik Villem Männik küüditati 14.juunil 1941.aastal Siberisse. Erika Männik, otsustades jagada mehe saatust, sõitis talle koheselt Siberisse järele. Siberis mõisteti ta süüdi nõukogude – vastase propaganda eest, ta viibis aastail 1944 – 1951 Džezkazgani vangilaagris ja  1952.aastal saadeti eriasumisele Novosibirski oblastisse. Vabanes II grupi invaliidina asumiselt 1956.aastal, tuli Eestisse ja elas Viljandis oma sugulaste juures.

ANNA TÕRVAND – TELLMANN (1880 Ülenurme – 1953 Kirovi oblast) oli 1924.aastal loodud “Lindade kompanii” esimene esinaine ja asutajaliige ning NKK Tallinna ringkonna esimene esinaine aastail 1928 - 1934. Lõpetas Riias pedagoogilised kursused keskkooliõpetaja kutsega ja Viini ülikooli õigus- ja riigiteaduse osakonna. Oli aastast 1916 Tallinna I Tütarlastegümnaasiumi juhataja kuni 1925.aastani. Asutas 1932.aastal Inglise Erakolledži, mis oli esimene inglise keele süvaõppega kool Eestis, ja oli kuni 1940.aastani selle juhataja. Kaitsevägede Staabi ülema kindralmajor Juhan Tõrvandi abikaasa. Vabastati NKK Tallinna ringkonna esinaise kohalt peale 12.märtsi 1934.aasta sõjaväelist riigipööret, kuna tema abikaasa vastu oli seoses sõjalaevade müügiga Peruule algatatud juurdlus. Küüditati perekonnaga 14.juunil 1941 Siberisse, arreteeriti asumisel olles 1943.aastal uuesti ning saadeti 8 aastaks sunnitööle. Suri asumisel Kirovi oblastis 1953.aasta suvel.

EBBA MARIE SARAL (1890 Haljala – 1942 Sosva vangilaager) oli 1927 – 1936 NKK Keskjuhatuse abiesinaine ja 1925 – 1940 NKK Tartu ringkonna esinaine.

Õppis mitmetes käsitöökoolides Helsingis, Saksamaal, Šveitsis ja Rootsis. Ajakirjade “Käsitööleht” ja “Taluperenaine” toimetaja ning Eesti Kodutööstuse Edendamise Keskseltsi asutajaliige ja hilisem juhatuse liige. Kodukäsitöö arendaja ning Eesti rahvarõivaste populariseerija. Loomaarstiteadlase professor Karl Sarali abikaasa. Küüditati 14.juunil 1941 perega Siberisse ning hukati stalinlikus vangilaagris 1942.aasta kevadel.

Naiskodukaitse omapäi

Naiskodukaitse tegevuse võib üldjoontes jagada kaheks, millest ühe osa moodustas tegevus iseseisva naisorganisatsioonina ja teise osa tegevus Kaitseliidu eriorganisatsioonina. Niisuguse jaotuse tegi võimalikuks pikkade vaidluste järel saavutatud rahaline iseseisvus Kaitseliidust.

Tegevus naisorganisatsioonina oli suunatud oma liikmete arendamisele erinevate erialaste ja üldharivate kursuste ning ühiskonnale suunatud rahvuskultuuriliste ja heategevuslike ürituste kaudu. Iga-aastastel erialakursustel õpetati massitoitlustamist, sanitaarala, varustuse valmistamist ja ladustamist, propagandatööd, asjaajamist jne, II maailmasõja puhkedes lisandusid ka sideala, autojuhtimiskursused jne.

Alates 1931.aastast toimusid üleriigilised Naiskodukaitse suvilaagrid – 1931 Jänedal, 1932 Väimelas, 1933 Tapal jne. 1937.aastal alustati organisatsioonis ka oma erialainstruktorite koolitamisega. Naiskodukaitse algatamisel ja kureerimisel loodi 1932.aastal noorteorganisatsioon Kodutütred soodustamaks koolikohustuse east (lõppes 13-aastaselt) väljakasvanud noorte sihipärast arendavat tegevust. Üleriigilises ulatuses tegeles Naiskodukaitse ka hoolekandetööga ning osales organisatsioonina Eesti naisliikumises.

Käsikäes Kaitseliiduga

Kaitseliidu eriorganisatsioonina töötasid Naiskodukaitse jaoskonnad samanimeliste Kaitseliidu üksuste juures. Naiskodukaitse tegevusvaldkonnad olid majandus-, toitlustus-, sanitaar- ja propagandaala.

Majandusala eesmärgiks oli raha kui ka muude aineliste vahendite hankimine Kaitseliidu majandusliku külje kindlustamiseks – selleks viidi läbi korjandusi, korraldati erinevaid tasulisi üritusi ja loteriisid, otsiti sponsoreid. Naiskodukaitse jaoskondade kohustuseks oli omateenitud rahalistest vahenditest tasuda oma malevkonna meeste toitlustuskulud Kaitseliidu väljaõppelistel üritustel. Lisaks sellele toetati Kaitseliidu malevkondi rahaliselt kas perioodiliste või üksiktoetustega.

Näiteks suutis NKK Tallinna ringkond 1930.aastate teisel poolel arvestada aastas

12 000 krooni suuruse eelarvega, kuigi tunnistades, et sellise summa hankimine nõudis ringkonnalt energilist organiseerimist, sest toetussummade saamine oli muutunud raskeks - KL Peastaap oli enda juures moodustanud Finantskomitee, kuhu laekusid toetussummad Tallinna suurematelt firmadelt ja asutustelt. 1938.aastal tuli NKK turule ka oma sümboolikaga kaunistatud laiatarbekaupadega – kohviserviisid, mida kaunistas Langebrauni firmas käsitsi kullaga maalitud kotkaembleem, kölni vesi ja seebid, šokolaad, kirjablokid, piltpostkaardid jm.

Toitlustusala  eesmärgiks oli viia läbi kõiki toitlustamisi kiirelt, odavalt ja hästi. Selleks organiseeriti pidevalt massitoitlustus-, külmlaua-, kohvi-, teelaua-, lõunasöökide- ja hoidistamiskursusi. Naiskodukaitse kogus tuntust ka tervisliku toidu propageerijana, tuues eestlaste traditsioonilisele toidulauale köögiviljadest valmistatud toorsalatid. Naiskodukaitsjad toitlustasid KL manöövritel, laskevõistlustel, spordi- ja õppepäevadel, aga ka ka üleriigilistel üritustel nagu keskkooliõpilaste riigikaitselise õppuse laagrites, Vabadusristi Vendade päevadel ning üldlaulupidude ajal.

Sanitaaralal korraldati esmaabi-, samariit-, tervishoiu- ja gaasikaitsekursusi. Oma teadmistega tagati sanitaarvalvekorrad Kaitseliidu laagrites, manöövritel, laskevõistlustel jm. Selles vallas tegi Naiskodukaitse koostööd Tartu Tervishoiu Muuseumiga ja 1932.aastal anti välja koostöös Punase Ristiga “Esmaabi käsiraamat”.

Propaganda- ja rahvuskultuuri alal peeti oluliseks isamaalise mõtteviisi levitamist kogu maal, aga ka oma organisatsiooni ideede ja eesmärkide selgitamist rahvale.

Selleks korraldati pidulikke mälestus- ja kontsertjumalateenistusi riiklikel ja KL ning NKK tähtpäevadel, NKK tööd ja rahvuskultuuri tutvustavaid näitusi, isamaa – ainelisi lavastusi, tegeldi rahvatantsu ja koorilaulmisega. Näiteks hindasid kaasaegsed, et 1938.aasta üldlaulupeol olid 65% lauljatest ja pillimeestest kaitseliitlased ning naiskodukaitsjad.

Naiskodukaitse oli paindlik organisatsioon, mis kohandas oma tegevust vastavalt üldpoliitilistele muutustele. Kui esimestel taastamisjärgsetel aastatel oli ülekaalus rahvuslik – riiklik ülesehitustöö, siis 1930.aastate keskel Euroopas ilmnenud sõjaohu taustal lähenes Naiskodukaitse tegevus otsestele riigikaitselistele vajadustele.

Naiskodukaitse oli enne Teist maailmasõda üks Eesti suurimaid naisorganisatsioone, mille panust Eesti Vabariigi ülesehitamisel ja iseseisvust väärtustava mentaliteedi kujundamisel on raske üle hinnata. Naiskodukaitse likvideeriti koos Kaitseliidu ja teiste eriorganisatsioonidega kohe peale Punaarmee toetusel läbiviidud juunipööret 27.juunil 1940.